Dendriitrakk

See artikkel räägib imetajate rakutüübist; osade vähivormide immunoteraapias kasutatavate dendriitrakkude kohta vaata artiklit Dendriitrakkude teraapia

Dendriitrakud ehk dendriitsed rakud (lühend DC) on peamiselt imetajate lümfoid(-immuun)süsteemi rakutüüp, mille ülesandeks on antigeenide esitlemine T-lümfotsüütidele ja osalemine immuunvastuses.

Dendriitrakkude olemasolu, areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, mutatsioonid, rakud ja molekulid ning apoptoos ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Dendriitrakud arenevad luuüdis hematopoeetiliste tüvirakkude eellasrakkudest.

Dendriitrakke on tuvastatud kudedes, mis on kontaktis organismi väliskeskkonnast saabuvate ainetega, nagu nahk (Langerhansi rakud), nina (ninaga seotud lümfikude), kopsude, mao ja seedeelundite (sooltega seotud lümfikude) sisekest.

Dendriitrakud vahendavad signaale kaasasündinud ja adaptiivse immuunsuse vahel.

1985. aastal avastas Ralph Steinman, et ka Langerhansi rakkudest saavad küpsedes dendriitrakud.

Ebaküpsed dendriitrakud paiknevad perifeersetes kudedes, lümfikudedes ja ka veres kus nende ülesandeks on patogeenide tuvastamine, kasutades selleks ka tsütokiinidelt saadud signaale. Olles tuvastanud patogeeni dendriitrakk aktiveeritakse ja see liigub mööda aferentseid lümfisooni lümfisõlme kus vahendab signaale T-rakkudele (näiteks CD4+ ja CD8+ T).

Enamik viirusi inhibeerib dendriitrakkude küpsemist ja talitlust.

Dendriitrakke võivad aktiveerida ka M-rakud ja NK-rakud.

Immuunvastuse algatamiseks töötleb küpsenud dendriitrakk valgud peptiidideks ja presenteerib neid, MHC klass II valkude antigeeni vahendusel, raku pinnal.

Dendriitrakud võivad esitleda eksogeenseid antigeene, nagu apoptootilised või nekrootilised tuumori rakud MHC klass I tsütotoksilistele T rakkudele, ja need aktiveerida.